Selle laulu 1899ULR tekst oli mitmes kohas mõne väikese tähe-erinevusega nii, et seal oli erinevuste puhul rohkem osastav variant ("mida?"), ülal 1938ULR-s aga omastav ("mille?"). See teeb sisu mõttes erinevuse: 1938ULR variant viitab reaalselt teostatavale, kohe toimuvale või juba lõpetatule, vanem variant aga millelegi, mida tehakse, mis on käimas ja mille kohta pole ka lõplikku selgust, kas see ikkagi tehtud saab. Üldiselt peaks pühitsusteel käivate usklike seas olema mõlemaid, st. mõne jaoks on see protsess pooleli, mõnel möödas. Piibli üleskutsed ja hoiatused viitavad otseselt sellele, et patu tegemisest on võimalik lahti saada juba siinses elus -- kui uskuda, Jeesusele vaadata ja tõeliselt meelt parandada. See, millele kutsutakse üles 6. salmis ja sealt edasi, on olnud "tavaline" (sisu poolest küll erakordne) kristlik õpetus läbi sajandite, aga tänapäeval on see laialdaselt hüljatud -- kui mitte sõnades ja õpetuses, siis tegudes, aga mõnel pool ka õpetuses.
Veel on üks oluline mõte 11. salmis: sõna läbi kinnitamine. Karismaatilise liikumise pettuse tõttu (ja mitte ainult) on kahjuks süvenenud uusvaimsusest (new age) pärit mõte, et sõna ehk Piibel on tegelikult iganenud, vaja on midagi enamat, nimelt otsekontakti Jumalaga läbi nägemuste, elamuste jms. ja otse Jumalalt kõik teada saada. Aga Jumal juba on andnud oma tahte teada ja see on kirjas Piiblis -- see on põhiline koht, kust saada tarkust ja kinnitust. (Loomulikult on koguduses oma koht prohvetlikul sõnal ja keelterääkimisel -- kui on olemas tõlgendaja --, et kogudus oleks ka Jumalast juhitud ka jooksvate asjadega, aga siin ma ei räägi sellest.)
Nagu varemgi öeldud, on need vanad laulud nagu teenäitajad selle kohta, kuidas minevikus neid asju on võetud ja kuidas elatud, nad toovad meelde vanad ja muutumatud Piibli põhitõed.
1899EMRLR pakub peaaegu täiesti erineva tõlke, mis vaid kohati kattub ülaltoodud hilisema variandiga:
Siin on lisaks 8. salm, mis on hiljem välja jäetud. Ilmselt mõeldakse seal mitte pattu kui põhimõtet, jõudu, vaid patu tegemist, millele peab siinses elus lõpp tulema, see peab saama maha maetud. Aga selles sõnastuses, nagu ta on, viitab see justkui patu olemusele ja selliselt on siin tõesti probleem: Piibli järgi ei kao patt inimesest selles mõttes, et tal ei ole enam kiusatust või et inimene ei saakski enam pattu langeda. Vastupidi, see võitlus, hea ja kurja vahel valimine kuni oma mõtete ja silmadeni välja, jääb kuni surmani, see on see liha, mis võitleb vaimu vastu ja ka kurat, kes tahab inimest pattu tõugata, tegutseb samuti püsivalt, sest ta saab enda juurde tõmmata need, keda ta patuse elu ahvatlustega ära suudab petta. Nii et patu tegemise kui võimaluse säilimine on see, mis on
1Jh 1:8 tegelik tähendus, mitte ei tasu sealt lugeda vastuolu paljude muude Piibli kirjakohtadega (nt. salmiga 6 ja ka
1Jh 3:4-10) ja veel vähem seda, et patu tegemine oleks kuidagi õigustatud; ning salm 10 viitab minevikus olnule, see aga ongi minevik, mitte uus elu.
Aga keeleliselt on natuke naljakaltki kõlav 4. salmi väljendus kalju lõhkemise kohta: 'paas kargab lõhki'.
1847EMRLR variandis on mitmel pool väikesed sõnaerinevused:
Siin viidatakse 7. salmis natuke ebaõnnestunult 'naeroga', pidades silmas muidugi seda, et naerjateks olid Jeesuse ristilööjad ja parastajad, mitte Jeesus ise. 9. salmis on juttu 'vanast inimesest' -- see termin on tänapäevaks juba kaduma läinud: see on vana selles mõttes, mis oli inimese käitumine enne Jumala juurde tulemist ja mis patuste himudega tahab inimest endise elu juurde tõmmata ka veel peale tema pöördumist (tegelikult eriti just siis).
Jeesuse siia maailma tulemisel, mida jõulude ajal tähistatakse, on paljud tagajärjed, ka tõsised, muu hulgas meeleparandus ja pattudest loobumine. See laul on ajakohane igal ajal.
Mõne väiksema erisusega on 1721EMKLR lisas ehk hiljuti tõlgituna selline variant:
Tartumaa-keelne 1864TMKLR:
1909TTKLR variandis on 8. salmi lõpusõnaks 'elada'.
Mõnede väikeste erinevustega laulu esimeses pooles, mh. laulu algusega, on 1783TMKWL:
Kahju, et 1991KLPR-st on sedasorti laulud välja jäetud. Küllap aga peegeldab see lihtsalt vastava ajastu "vajadusi", sest laule, mida ei taheta (enam) laulda, mis iganes on põhjus, ei ole mõtet lauluraamatusse panna ruumi võtma ja tolmu koguma.
Kõikide piltide allikas peale esimese ja 1899EMRLR: digitaalarhiiv DIGAR.
